• 
• 

Kilde Särgava talu ja talus elanud Särgava Petersoni perekonna ajaloo kohta

kirja pannud Aado Tõnise p. Särgava

 

Särgava talu asub Vändras Pärnumaal, Pärnu jõe ääres, umbes 70 km Pärnust Paide poole. Arvatavasti juba muistsest ajast peale on Särgava talu elanikud käsutanud maid mõlemal pool Pärnu jõe kaldail, seda soodustasid jõe ületamiseks kaks juga talu piires. Ka minule teada oleva esimese kaardi järgi 1686. aastast on märgitud “Särgava” talu käsutada olnud maad mõlemal pool jõe kaldail.

Minu esivanemad arvasid, et “Särgava” nimi on tuletatud “Särghauast”, sest Vändras hüütakse jõe sügavamaid kohti haudadeks.

Minu esivanemate elust olen püüdnud teha lühikese kokkuvõtte minu isa. Särgava Tõnise, kes elas Särgava talus 1846–1926. a, poolt tehtud üleskirjutuste järele. Minu vanemate, nende laste ja iseenese kohta käivad teated olen kirja pannud oma kogutud andmete ja oma mälestuste järele.

Olen püüdnud kirjutada nii erapooletult, kui suutsin. Minu enese kohta võivad minu märkmed ja hinnangud saada erapoolikud, sest vaevalt suudab keegi oma tegusid hinnata erapooletult. Katsun seda teha nii hästi, kui suudan. Ehk mõnel minu järglastest võib huvi tõusta minu elutöö ja saavutuste ning selle ajastu elu-olu kohta.

Iseenesest, oma elust ja tööst pajatavas /loos/ pean peale hakkama oma vanematest. Minu lapse-ja nooruki-ea elu oli nii tihedalt seotud minu vanematega, nende tööga, püüdluste ja taotlustega, oli olude sunnil õieti nende töö jätkamine, nii et ei oskagi iga kord selget vahet teha, kus nende töö lõppes ja minu töö algas. Et kogu sellest kähe põlvkonna loovast tööst selgemat pilti saada, algan vanematest.

Minu isa Tõnis on sündinud 1846. a. ja ema Ann 1848. a. Nad abiellusid veebruaris 1873. a. Isa oli 26-, ema 24-aastane. Tuttavad on nad olnud lapseeast saadik ja armunud üksteisesse juba varajases nooruses. Ema on sündinud ja üles kasvanud Vändra kiriku lähedal Kingissepa talus, kus ta isa Jaan ja ta ema Madli olid talupidajad. Jaani isa. Kingissepa Taat olnud ennem talupidaja Masso külas Kangru talus. Kui Masso küla asemele asutatud Masse mõis. on külamehed laiali aetud ja Kangru Jaanile antud Kingissepa talu pidada. Kingissepa talul olnud Kangru talust palju kehvemad maad, ja Kingissepa Taat on oma Kangru talu elu aja taga kurtnud.

Kingissepa ja Särgava rahvas olnud omavahel tuttavad ja läbikäidavad vanast ajast. Kingissepa Taadi naine ja minu isa ema-ema olnud õed — Kuke talutütred. Nii tutvusid ka Kingissepa ja Särgava lapsed, s.o. minu isa ja ema. Võib olla, et neid üksteise leidmiseks ka vanemate poolt mõjutati.

Kui Vändras talusid müüma hakati 1865. a., on Kingssepa Jaan ostnud mõisa käest päriseks Piista-Vahelt talu, mida pärastpoole hakati hüüdma Kumpre taluks. Piista-Vahelt talu olnud Jensenite perekonna põline talu. Ka Jaan Jenseni, pärastise nimega Johann Voldemar Januseni isa on sündinud Piistal. Piista Jensenid pole oma Vahelt talu ostnud, õieti pole osta jõudnud, pole olnud nõutavat käsiraha — sadat rubla — sisse maksta. Kingissepa Jaan ostis talu omale, kuhu perekond ka 1865. a. kevadel kolis. Minu ema oli sel ajal 17-aastane, ja oma teada kihlatud minu isaga, Särgava Tõnisega. Seitse pikka aastat tulnud neil oodata, kuni peigmehele võimalikuks sai lapseeast peale armastatud pruuti (Vändras hüüti noorik) kodu tuua.

Minu isa vanem vend Jüri lahkunud Särgavalt 17-aastaselt ja asunud teenistusse Vändra pastori Sokolovski juurde, kus suvel töötanud aias ja talvel saanud Sokolovskilt õpetust kirjatarkuses. Sokolovski juures teeninud Jüri kuus aastat ja saanud Kadakale koolmeistriks. Minu isa Tõnis, keda tema väga nõudlik ja vali isa Ado pidanud sündsamaks talupidajaks, oma elutöö jätkajaks Särgaval, jäänud koju isale abiks. Vanaisa Ado on suhtunud minu isasse täie usaldusega ja ostnud Särgava talu 1865. aastal oma poja Tõnise nimele, kes sel ajal oli vaid 18-aastane. Sellest võib järeldada, et isal Adol, kes oli veel täies meheeas, oli küllalt usaldust oma alaealisesse pojasse. Tõnis sai selle aja seaduste järele esimese poja õiguse, mis vabastas ta sõjaväe teenistuste kohustusest, aga kohustas teda oma vanemaid toitma nende surmani.

Minu isa ja ema abiellumine tulnud edasi lükata sel põhjusel, et Särgava isal-emal oli kõdus veel kuus meheleminejat tütart. Isa Ado pidas ise veel kõvasti talu, tütardele oli vaja valmistada veimevakk ja neid suurte pulmadega kodust ara saata, nagu selleaegne komme nõudis. Tütred olnud ka küllalt otsitavad ja nad võinud endile valida kaasadeks selle aja väljapaistvamad noormehed. Selleaegne Särgava talumaja eluruum, mis koosnes rehitoast ja kahest tillukesest kambrist, oli kitsas suurele perele ja liig kitsas noorpaari paigutamiseks. Aastad aga venisid, ja tuli ka minu isal-emal abielluda.

Särgavale ehitati uus elumaja 1874. a. Endisest suurema rehitoaga, korstnaga ahjuga, kolme köetava kambriga ja köögiga rehitoa otsa. Üks kamber sai noorpaarile ja pulmad peeti veebruaris 1973. a. sellele vaatamata, et vanadel oli kodus veel viis /vallalist/ tütart. Neil kõigil tuli esialgu veel mitu aastat üheskoos kitsas ruumis läbi saada. Peigmehe viis õde tegid küll järgemööda pulmad ja lahkusid isakodust, aga siiski kulus selleks aega kaheksa aastat, enne kui minu vanemad said iseseisvalt talu pidama hakata. Et perekonnas riiakaid ei olnud, saadi need kaheksa aastat kitsastes oludes ara elada ilma riiu ja pahandusteta.

Aga ikkagi olnud need aastad rasked läbi elada minu emal. Mitte, et teda halvasti oleks kõheldud, aga elamine olnud liig kitsas ja tööd palju. Mini majja tulles jäetud karjatalitamine algusest peale mini hooleks. Suvel käinud lehmad karjas põldude ja heinamaade vahelistel aladel ja lehmade karjatamine tehtud kohuseks miniale. (Härjad ja noorkari käinud mõisa metsas, neid karjatanud eri karjane). Lehmi olnud 7–8. Talvel tulnud talitada laudas. Talul kaevu õues ega vett laudas pole olnud, kari aetud iga päev jõe aarde jooma. Kui aga jõe kaldad ara jäätunud, aga lumeteed veel pole olnud, tulnud vesi tassida pangedega mäele künasse. Kariloomi olnud sel ajal Särgava talus üle 20 peaja tööd-tegemist nende talitamisega küllalt. Lume tulekuga veetud vesi hobusega torre sees jõest laudajuurde. Miniale karjatalitamise juurde abiks antud küll mehe onu Jaan (Vanapapa), kes peale täie mõistuse kaotamise elanud Särgaval, aga sellest töö juures väga pikatoimelisest nõrga mõistusega mehest pole olnud talitajal kuigi suurt abi. Töö käinud minu emal sel ajal ilmselt üle jõu ja kahjustanud tervist. Noorpaari esimene laps Mai sündis detsembrikuus 1874. a. See oli elujõuline, kasvas täisealiseks. Aasta pärast sündis poeg Jaan, /kes/ suri paarinädalasena. Jälle aasta pärast sündis tütar Liisa, ka see suri paarinädalasena. Kähe aasta pärast sündis tütar Juuli, see oli hea tervisega, jäi elama. Kähe aasta pärast sündis poeg Peeter, kes suri jälle lapseeas.

Tooja loomapidamine karjatalitajana, sagedased sünnitamised ja laste surmad on murdnud nooriku tervise, ta jäänud väga kõhnaks, hakanud köhima ja tunnud enese väsinuna, milline asjaolu mõjunud temale rusuvalt. Ema tervis paranenud, kui 1881. a. minu isa ja ema saanud hakata talu pidama oma käe peal. Vanaema ja vanaisa olid jõudnud selleks ajaks suurema osa oma tütardest tanu alla panna ja pulmadega isa kõdust välja saata. Ja ehkki vanaisa oli alles kõva mees, 69-aastane ning heas tervises, võis ta arvamisele tulla, et poeg Tõnis on juba 35-aastane, oma vanemaid oli ta truisti teeninud juba 18 aastat, ning samuti hoolega oli neid 8 aastat teeninud mini, ja isa pidas võimalikuks talupidamine pojale ja minile üle anda täie elus ja eluta inventaariga ja tagavaradega ilma ühegi kohustuseta ehk rahalise väljamaksuta.

Ühes oma käe peal talupidamisega vähenenud minu ema töökoorem, paranenud tervis ja tõusnud meeleolu, kosunud elujõud ja elutahe. Järgmistena sündinud lapsed jäid kõik ellu, kasvasid üles heas tervises. Mind kui tegelikult esimest poega ja vanaisa nimekandjat, koheldi maast- madalast peale nii oma vanemate kui ka vanavanemate poolt erilise hoole ja tähelepanekuga. Võib olla eelistati ja hellitatigi mõnes asjas, loodeti vargsi, et minust saab Särgava talupärija ja talupidaja — Särgava taluperemees.

Särgava talus peeti minu vanavanemate kui ka minu vanemate juures tööst ja hoolest suurt lugu ning sisendati ka minusse püüe tööst, hoolest ja kohustustest lugu pidada, milline harjumus saatis mind eluaja ning aitas mul tööst ja raskustest üle saada. Juba kuue aastaselt lasti mind iga päev järjekindlalt käia lambakarjas ehk seda küll hädasti vaja poleks olnud, sest lambakarjane, kümneaastane poiss Peeter oli olemas. Ma võisin olla lamburile ennem tüliks kui abiks, aga ema ütles, et tuleb õppida hoolt pidama ja kõhust täitma juba maast-madalast peale.

Kähe aasta pärast pandi suurem poiss, Lüanõmme Peeter, loomade karjaseks ja minul, kaheksa-aastasel jõmpsikal tuli iseseisvalt lambaid karjatada. Et mul üksi igav ei hakkaks, pandi minust kaks aastat noorem õde Elsa minule lammastekarja seltsiks. Lambakarjas käisin neli suve. Kümne- aastaselt sai minust noorloomade ja härgade karjus. Neid loomi karjatati mõisa metsas. Loomakarjaseks olin neli suve järgimööda. Neljateistkümne- aastaselt hakkasin suvel, koolivaheaegadel, osa võtma põllutöödest.

Varases lapsepõlves, kui elasid veel minu vanavanemad, olin nende lemmik. Vanaisa oli koduste vastu vali ja nõudlik, mõnes asjus isegi pahur, aga mind hoidsid vanaisa ja vanaema armastusega, olid minule alati sõbralikud, heatahtlikud ja lahked, maiustasid mind alati õunte, mee, käiadega ja muu “kodupoolisega”, mis neil saadaval oli. Vanaisal oli üsna suur õuna- ja marja-aed, hulk mesipuid ja kalapüügiriistu, ta käis sagedasti käial ega puudunud tal mesi, värske või soolakala. Vanaema, loomu- poolest heasüdamlik, oli alati kodakondsete vastu lahke, mind hoidis ta samuti armastusega.

Nii osutasid vanavanemad kasvatamisele varajases lapsepõlves suurt tähelepanu ja ma viibisin päevad läbi oma vanaisa seltsis. Ta võttis mind kaasa igasse võimalikkusse kohta ja ma olin tema lahutamatu saatja.

Vanaisa uppus käia püüdes 3. novembril 1889. a. Igeniidu hauda Pärnu jões. Vanaema sai mehe matustel külmetada, haigestus kopsu- põletikku ja suri kaks nädalat peale vanaisa surma. Olin siis seitsme ja poole aastane, aga nende näod. välimus, jutt, käitumine ja heatahtlikkus minu suhtes on jäänud minule meelde kogu eluajaks.

Lugema õpetas mind ema, kirjutama õde Mai, lauluviisi olen hakanud häälitsema rääkima õppimisega ühel ajal. Mulle taheti õpetada ka klaverimängu, meil oli kõdus klaver, õde Mari oli õppinud klaverimängu, aga klaverimäng ei hakanud minule sugugi, ehkki mul lauluhääl ja muusikakuulmine ei puudunud.

Kooli pandi mind üheksa-aastaselt. Esimese koolitalve õppisin Samliku koolis õpetaja Jaak Tissi juures. Järgmisel sügisel viidi mind kooli Kadakale onu Jüri juurde. Õpetajaks koolis oli küll onupoeg Villem, aga onu oli alles kooli talu- ja majapidaja ning õpetajaks esimeses klassis. Õpetamine toimus sel ajal ametlikult vene keeles, aga. et esimese talve lapsed vene Reelt sugugi ei mõistnud, leppis mõni koolideinspektor mitteametlikult ka sellega, et esimeses Plassis võis õpetada arvutamist emakeeles. Onu Jüri vene keelt ei osanud ja õpetas esimese talve lastele emakeele lugemist, usuõpetust ning arvutamist eesti keeles.

Raske oli õppimine vene keeles. mida lapsed sugugi ei mõistnud ja vene keele õppimine oli eesti lastele millegipärast iseäranis raske.

Kadaka koolis onu ja onupoja Villemi juures õppisin kaks talvet. 1894. a. sügisel viidi mind Põltsamaale Eesti Aleksandrikooli, kus sel ajal ettevalmistamise klassi õpetajaks oli onupoeg Ernst Peterson. Ernst õpetas eesti Reelt ka kõigis teistes klassides. Aleksandrikoolis oli klasse kokku kuus, kaks ettevalmistamise ja neli põhiklassi. Mind võeti teise ettevalmistamise klassi. Kihelkonnakoolidest sisseastujad said esimesse põhiklassi. Õppisin Aleksandrikoolis viis talvet ja lõpetasin koolikursuse 1899. a. kevadel.

Õpilasi oli Aleksandrikoolis ligemalt ja kaugemalt kokku 150 ümber. Peeti ju Aleksandrikooli eesti rahvuslikuks kooliks ja oligi Aleksandrikool ainuke kool peale valla-ja kihelkonnakoolide, kus lubati õpetada eesti keelt õppeainena. Kõik muu õpetamine peale usuõpetuse toimus vene keeles.

Sel ajal oli suur enamus Eesti rahvast häälestatud rahvuslikult ja just need perekonnad saatsid oma poegi õppima Eesti Aleksandrikooli. Sellepärast on arusaadav, et eesti keele tunnid said õpilaste huvi ja tähelepanu osalisteks. Eesti keele tunde oli koolis nädalas vaid kaks, siiski suudeti eesti keelt õpetada samas ulatuses nagu vene keelt seitsme nädalatunni juures. Peale selle õpetas Ernst omal algatusel eesti rahva ajalugu, mis õppekavasse ei kuulunud. Eesti keele tundides õpetati lugemist, kirjutamist, grammatikat, kirjanduse ajalugu, tehti kirjatöid. Eesti keele tunnid tegelikult ei kuulunud ühegi inspektsiooni alla, õpetaja võis õpetada oma parima arusaamise järgi. Seda tegi ka selleaegne eesti keele õpetaja Ernst Peterson ning seetõttu on arusaadav, miks eesti keele tunnid olid õpilastele suureks elamuseks.

Eesti Aleksandrikooli õppekava vastas tänapäeva kaheksaklassilise kooli õppekavale. Kooli lõpetajad said õiguse astuda riigiametisse, junkrukoolidesse, tehnika-, põllutöö-ja maamõõdu-koolidesse. Eraelus peasesid valla- ja kohtukirjutajaiks, äri- ja kontoriameteisse. Mitmed koolilõpetajad sooritasid eksternina algkooli õpetaja kutse/eksami/.

Kooli õppeaasta kestis 20. augustist 20. detsembrini ja 8. jaanuarist juuni alguseni. Koolivaheaegadel käisin suvel karjas ja tööl. Kooli juures oli internaat. Suurem jagu poisse elas kooli internaadis. Mina sõin kaks aastat kooli internaadis, kolm talve Ernsti perekonnas, magasin internaadis. Neljateistkümne-aastaselt hakkasin kooli vaheaegadel talutöödest isakodus osa võtma. Olin väikese kasvuga, mitte just tugeva füüsilise jõuga ning talutöö tundus minule esiotsa üsna raskena. Vanemaks saades tuli jõudu juurde, harjusin ara, j a teadmine, mida sisendati maast-madalast, et minust peaks saama Särgava talu peremees ning pidaja, aitas esialgsest ebameeldivusest üle saada. Pärastpoole, kui ara harjusin, sai talutöö, talu korraldamine ja maaelu otse tarviduseks ja peaaegu kireks.

Kooli lõpetades olin 17-aastane. Vanemate soovil jäin koduseks tööpoisiks ja vanematele abiks. Vändras sel ajal kehtiva kombe kohaselt pidi talupidaja olema eeskätt ka hea töömees.

Sel ajal Eestis põllutöökoole ei olnud. (Kaugemale edasi õppima mind millegipärast ei tahetud lasta minna.) Põllumajanduslikke teadmisi püüti levitada sellealaste kursuste kaudu. Neid korraldati põllu- meesteseltside algatustel paljudes kohtades. Ka Vändras korraldas Põllumeeste Selts talveti põllumajanduslikke kursusi. Kahest sellisest kursusest võtsin osa. Korraldati põllumeeste päevi, mis kestsid paar päeva. Nendel päevadel arutati põllumeeste päevaküsimisi ning neil levitati põllumajanduslikke teadmisi. Lektoriteks kursustel ja päevadel esinesid välismaades – Soomes, Taanis, Saksas ning Hollandis – eriharidust saanud entusiastid, nagu Dr. J. Raamat, Cristjan Arro, Aleksander Lilienbadt, Dr. A. Eisenschmidt, Ado Juhanson ja teised. Võin tunnistada: neil kursustel, põllumeeste päevadel, põllu- meesteseltside koosolekutel, põllumajanduslikel näitustel oli märgatavaid tagajärgi selle- aegse Vändra talupidajate rahaline sissetulek peamiselt teravilja, lina ja elusloomade müügist. 1880. – 1890. aastate ümber langesid suuresti teravilja ja lina hinnad: elusloomade, või ja liha hinnad seevastu hakkasid tõusma. Et linnadest kaugetes metsa- nurkades, seda oli ka Särgava talu, ei saadud piimasaaduste soodsamaid hindu ara käsutada, kasvatati ja müüdi elusloomi. Eriti nõutavad olid Vändra lüpsilehmad. Laatadel ja taludes ringi sõites osteti suurel hulgal lüpsilehmi ja talupidajad omandasid häid kogemusi piimalehmade kasvatamisel.

Lina kasvas Särgava maadel halvasti ja talu rahaline sissetulek oli napivõitu. Tuli elada kokkuhoidlikult, et ots-otsaga kokku saada. Looduslike omaduste poolest pole Särgava talu maad soodsad teravilja ega lina kasvatamiseks. Maad on õhukse mullakihiga, liivased ja kannatavad liigniiskuse all. Selleaegse normaalse harimise juures oli saak ebarahuldav. Ma kaalusin tõsiselt küsimust, kas tasub üldse hakata nägema ränka vaeva maaparandamisega ja talu kordaseadmisega Särgaval või tuleks otsida uus eluase, paremate looduslike omadustega, mida tasuks korraldama hakata.

Jäin siiski Särgavale. Uue talu sisseseadmine vanematest lahus oleks nõudnud suurt kapitali, mis minul puudus. Vanemad ei oleks nõustunud köha vahetamisega ja vanemate abita oleks raske olnud lahkuda, sest talupidamise sisseseadmine nõudis juba sel ajal võrdlemisi suurt kapitali. Ja teiseks, kui juba märkasin ringi vaadata, leidsin, et ega neid paremaid maid ja talusid Eestis kuigi ohtralt polegi. Kus ongi põld parem, puudub heinamaa ehk on talust hoopis lahus. Särgava talu oli siiski ühes krundis, looduslikult ilusas maakohas, ning jõeäärne heinamaa parem kui enamikul teistel taludel. Just heinamaa ja loomakasvatuse arvel elatigi sel ajal Särgaval.

Linaharimine nõudis palju tööd ja andis vähe tulu. Karjasaaduste hinnad aga tõusid järjekindlalt ning näitasid kätte Särgava talu edasise majandamise suuna. Aga talupidamise tulukamaks muutmisel seisid ees veel suured takistused, mis tulid ületada. Vesistel põldudel ei andnud kartul ja juurvili rahuldavat saaki. Põldheina alla oleks olnud vaja suuremaid alasid. Sai selgeks, et tuleb põllu ja heinamaa pindala laiendada ning liigniiskuse all kannatavad maad kuivendada. Esmalt alustasime põllu pindala suurendamisega vähetootlikkude heina- ja karjamaade arvel. Kümne aasta, 1897–1907 jooksul harisime põldu ja heinamaad juurde kahekümne viie hektari ümber. Põllupinna laiendamine tõi juurde hulga tööd, andis aga tulu vähe. Õhukese mullakihiga maa nõudis rohkem laudasõnnikut, mille mahu suurendamiseks tuli hakata tarvitama turvast. Selleks asutasime ümbruse talupidajatega Turbatarvitamise Ühingu, rentisime Karjavaru rabast tüki rabaja alustasime alusturba tootmist. Särgava talu turbavajaduseks ehitasin rabasse katusealuseid 300 m3 kuivturba mahutamiseks. Turba tarvitamisega alustasin 1910. a. peale ja tarvitasin seda laudasõnniku tagavara suurendamiseks igal aastal 300 kantmeetri ümber. Maa kannatas liigniiskuse all, lahtised 1,20 meetri laiused kraavid ei suutnud maad tarvilikult kuivendada, kitsad põllud, 15–20 meetri laiused, takistasid korralikku põlluharimist. Veendusin, et kui Särgava talus tahetakse teostada vähegi ajakohast korralikku põlluharimist, tulevad maad kuivendada 1,20 meetri sügavuste dreenkraavidega. Selle juurde jäin ja sellest hakkasin peale.

1910. aastal alustasin talupidamist iseseisvalt, omal käel ja vastutusel. Isalt sain talu kogu selleaegse elus ja eluta inventariga ja tarviliku viljaseemnega. Selle eest pidin isale tasuma kümne aasta jooksul 450 rubla igal aastal. Selle raha kulutas isa minu vendadele ja õele koolihariduse andmiseks. Peale selle jättis isa oma käsutada 4 hektarit põldu ja 5 hektarit heinamaad. Seda maad isa ise ei pidanud, vaid andis rendile. See väli asus talust kaugel, üle jõe ja mind see maatükk ei huvitanudki.

Inventariks, mida isalt sain, olid: 4 vanapoolset nõrgavõitu tööhobust, 12 lüpsilehma, 4 aastast mullikat, üks kaheaastane pull, 10 vana lammast, kaks emist, aastane kult, kümmekond kana, 3 hane. Eluta inventariks olid vanapoolsed vankrid, reed, sahad, äkked, niidumasin, looreha, viljaniitja, raudrõngas rull, kultivaator, randaal.

Elumaja oli üsna uus ja korralik, ehitatud 1908. aastal. Karjalaut oli aga vana palkehitis, kitsas, pime, vähekõlbulik ajakohaste nõuete rahuldamiseks. Maakuivendamise plaani lasin valmistada 1912. aastal. Karjalauda ehitamisega kavatsesin alustada 1914. aastal. Kapitali puudumine ja ärev aeg pidurdas maaparandamise ja lauda ehitamise alustamist ja tingis uute ürituste edasilükkamise.

1914. a. 1. augustil algas Esimene Ilmasõda. Ka mind mobiliseeriti sõtta ning tuli mul viis aastat kõdust eemal viibida. Kõik ehitused ja uuendused jäid seisma pikemaks ajaks.

1913. a. abiellusin. 1914. a. jaanuaris sündis meil esimene laps, Anni. 1915. a. aprillis sündis poeg Peeter. Minu sõtta minnes jäi kogu talupidamise raskus naise õlgadele. Et naine oli talutöödega harjunud lapsest saadik, sai ta raskustele vaatamata talupidamisega vahvasti ja leidlikult hakkama ning pidas talu korras sõja lõpuni.

1920. a. kevadel sain jääda jälle püsivalt koju ja sain hakata tegelema talu korrastamisega. Algasin mõlema pakilise tööga: laudaehitamisega ja maakuivendamisega. Kumbagi tööd ei saanud edasi lükata. Pealesõja-aegsed talupidajale soodsad põllusaaduste hinnad julgustasid ja hoogustasid korrastustööde alustamist. Riskeerisin alustada mõlemaid pakilisi töid korraga. 1910–1914. a. jõudsin tasuda igal aastal omad jooksvad kohustused vanematele. Sõja-aja raskustele vaatamata oli suutnud ka mu naine täita iga-aastased kohustused, nii et 1920. aastal oli väljaostu võlg vanematele tasutud. 1914. a. ostsin võla peale, osalise sissemaksuga Särevere vallas asuva Järveniidu talu koos selle maa-alal kasvava metsaga, mis sõja-aastatel jätkas juurdekasvu. Ka oli minu vanaisa ja minu isa kasvatanud Särgava talu maadel hulga palgimetsa, mis oli saanud raieküpseks. Just metsa all seisev kapital tõukas mind kulukaid kapitalimahutusi Särgava talus ette võtma. Nende metsade realiseerimisest sain tarviliku rabaja hakkasin peale.

Laudaehitamisega sai alustada 1923. a. Selleks ajaks olid nõuded karjalauda tüübi kohta suuresti kas vanud. Soodsad karjasaaduste hinnad meelitasid karjapidamist laiendama. Uus laut ehitati 36 sarvloomaja sigala 30 sea jaoks. Peale selle ruum pullile ja lammastele, silod 60 t jaoks, piimahoidla, katlaruum, juurvilja hoidlad, sigadele toiduvalmistamise ruum ja pesuköök. Ehitamine toimus kolmel aastal. 1923. aastal ehitati sigala ja meierei ruumid; 1924. aastal laut loomadele ja 1926. aastal sõnnikuruum ning silohoidla. Hoone põhiplaani kavandasin ise, tehnilise plaani joonistas insener Liideman. Ehitus tuli neljakandiline, siseõuega, kaks külge a’ 114 jalga (37,3 m) ja kaks külge a’ 105 jalga (34,5 m) pikad, üleni raudkivist, tellisest voodriga, seest üleni krohvitud. Sisustuseks oli veistelaudas tsementsöögilavad ja -künad, automaat- jootmineja rippraudtee sõnniku väljaveoks. Põhk, heinad ja turvas, mis asusid laudalad, lükati lauta nurkades asetsevate kappide läbi. Sigade sulud olid esialgselt puust, aga et need vastu ei pidanud, ehitati mõne aasta pärast ümber betoonsulgudeks. Sigade lauda otsas oli söödavalmistamise ruum, aurutaja, betoonkastid kooritud piima ja vadaku jaoks, sooja ja külma vee boilerid, eriruum pesuköögi ja duššiga.

Meierei ruumid ehitasin kaalutlusel, et piima rohkenemisega oleks selle vedu kauge maa taha halbade teedega läinud väga kalliks ja et võimaldada ümbruskonnale soodsamaid tingimusi piimakarja majanduse arendamiseks. Laut ja kõrvalruumid ehitati maakivist kaalutlusel, et ara käsutada põldudelt ja heinamaalt koristatud raudkivid. Üldse sai Särgava talu maa seest välja võetud ja ehitusteks ara käsutatud 1200 m3 raudkive, peale selle 35 000 tükki telliseid seinavoodriks.

Lauda ja kõrvalruumide ehitamine nõudis suurt pingutust ja rahalist kulu, aga ka maade käsutamist ei saadud edasi lükata, sest et karja suurendamine nõudis ka loomatoidu suurenemist. 1912. a. lasin teha maaparanduse kava ja plaani. Need valmistas maakultuuri insener Hans Juhani arukalt ja otstarbekohaselt. Kava kohaselt pidi Särgava talu maadest tellistorudega kuivendatud põllu, karja-ja heinamaa alla saama kokku 61 hektarit, metsa alla jääma 22 hektarit ning teede, hoonete, õue ja pargi alla ligi neli hektarit. Ülejäänud on vesi – jõgi ning tarvitamata jõekaldad.

Sõda takistas ka kuivendustööde alustamist. Sellega sai algust teha alles 1920. aastal, kui jälle alaliselt elama asusin põlisesse kõdusse. Esmajärjekorras võtsin käsile põldude ja heinamaade kividest puhastamise ja selle järel torutamise. Ostsin loodimisaparaadi, et igal ajal takistusteta saaks maatorutamist teostada. Kaheksa aasta jooksul suutsin ara torutada 55 hektarit ja see torutatud maa sai ja jäi mul Särgava talupidamise baasiks, millest jätkus põlluks, karjakopliteks ja heinamaaks. 6 ha heinamaad jäi kultiveerimata, seda käsutasid talutöölised heinategemiseks. Lahtisi peakraave tuli kaevata üle 22 km, maa sisse paigutada 70 000 tellistoru. Kraavid loodisin ise, kõik torud panin kraavi põhja ning katsin mullaga oma käega. Kaks suurt tööd — lauda ehitamine, maade seest kivide koristamine ning maatorutamise läbiviimine lühikese aja jooksul nõudis palju hoolt ning vaevaja 35 000 krooni rahalist kulu, mis kaeti peamiselt Särgava talu maa peal ja minu poolt juurde ostetud Järveniidu talu maal kasvanud metsa müügist ning osaliselt ka Särgava talupidamise sissetulekutest.

Minu vanaisa ja minu isa olid kasvatanud Särgava talumaa peal hulga kuuse ja männi metsa, mis minu ajal oli juba raieküps, osalt isegi üleküps ning hakkas mädanema. Just peamiselt metsamüügist saadud raha võimaldas minu vendadele ja õele koolihariduse andmise ja Särgava talus kallihinnalise lauda ehitamise ning maa torutamise.

Lauda ehitamiseks ja maa torutamiseks kulutatud suminad oleks võinud ma käsutada kas äritsemiseks. linna maja ehitamiseks ehk muu kinnisvara omandamiseks, nagu seda tegid mitmed minu taolised. Aga mina kalkuleerisin järgmiselt. Esiteks, ma ei tundnud enesel olevat küllalt kalduvust ning võimeid äritsemiseks. Teiseks, olin harjunud juba lapseeast peale kokkuhoidlikult elama ega tundnud mingit vajadust “suuresti elamiseks” ja talupidamine andis minule tarvilist sissetulekut lahedaks äraelamiseks ning laste kasvatamiseks. Kolmas, võib-olla kõige määravam põhjus oli poliitilise olukorra väljakujunemine selleks ajaks Balti mere idarannikul. Võtsin osa esimesest ilmasõjast, nägin kähe suure elujõulise rahva võitlust eluruumi pärast laiutamise kire ajel, s.o. lootust lahedamini ara elada vallutatud maade ja rahvaste arvel. Need mõlemad rahvad, venelased ja sakslased, olid sellest küljest ühtviisi aktiivsed. Laiutamise kirg oli neil mõlemal väljapaistvalt aktiivseks elupotentsi küljeks. Üheks ihaldatavaks maa-alaks paistis sakslastele sel ajal olevat Balti mere idarannik, mida venelastelt vallutada arvati võivat kerge vaevaga. Venelased lootsid võidu korral omandada Ida-Preisimaa, Austria valduses oleva Ukraina osa ja suure võidu korral Dardanellid. Võidulootused osutusid mõlemale petlikeks. Nii sakslased kui ka venelased said väljas raskelt kannatada, jäid sõjaliselt niivõrd nõrgaks, et Balti mere idaranniku põliselanikel — poolakatel, leedulastel, lätlastel ja eestlastel — avanes ajalooline võimalus jälle iseseisvalt oma elamise pindala oma käe peal käsutama j a valitsema hakata. Nähes ja mõistes nii venelaste kui sakslaste suurt elujõudu, mis neile oli võimaldanud ajalooliselt sama rasketes tingimustes, kui seda on tulnud läbi elada teistelgi naabermaade rahvastel, paisuda suurearvulisteks ja saada valitsevateks rahvasteks, ei saanud jätta järeldamata, et mõlemad rahvad, venelased ja sakslased kosuvad jälle kiiresti üsna lähemal ajal ning nende välispoliitilised püüdlused saavad uuesti aktiivseks idaranniku suhtes.

Et balti rahvad ise ei suuda oma jõududega nende kähe suure elujõulise rahva edasitungi mainitud maa-alale nimetamiseväärselt takistada, oli minul selge. Jutt sai olla ainult sellest, kumb kiiremini kosub, kumb alustab pealetungi ennem, kas venelased või sakslased. Et võitlus üsna varsti uuesti lahti läheb, uskusin ma kindlasti, ka seda, et võitlus saab olema äge. Sellel eeldusel kalkuleerisin, et tulevase sõja korral võivad majad linnas enam ohustatud olla kui kapitaalsed ehitused ja maatorutamine maal. Särgaval, metsakolkas. Minu arvamine selles osasosutus oigeks. Aga teises osas. et ma ise ehk minu lapsed võiksid sellest saada isiklikku tulu. osutus petlikuks. Minu töö tarvilikkust rahva- majanduse seisukohalt ei osatud hinnata. Selle eest. et ma maast saadud varandust ning minu enese ja minu naise hoolsa tööga teenitud tulu ara ei raisanud, vaid mahutasin selle uuesti Särgava talu maa sisse maaviljakuse ning talupidamise tulukuse tõestamiseks, s.o. et ma maksin töötasuks ehitustöölistele, kivilõhkujaile. kraavikaevajaile. ehitusmaterjalide ja tellistorude tootjaile, talu- ja veotöölistele, aidates sellega tunduvalt kaasa töömahu suurenemisele tööpuuduse ajastul, käristati mind kulaku “aunimega”. Võeti ara kõik meie, s.o. minu, minu naise ja meie laste varandus ja tagavarad ning saadeti meid, mind naisega vanas eas Siberi taigasse ilma ühegi abinõuta äraelamiseks. Küüditamine toimus märtsi lõpus 1949. aastal. Mina olin siis 67-aastane, naine 63-aastane, niisiis mõlemad pensioniealised ja töövõimetud.

Seda tehti õiguse nimel, et anda maa selle õige omaniku — rahva kätte. Rahvas ei ole aga sealt, hästi korrastatud tootlikust Särgava talu majapidamisest suutnud toota pooltki seda osa, mis toodeti Särgava talus minu ja mu naise päevil.

Just talumajapidamise tootlikkuse tõstmiseks meie. mina ja mu naine. seda suurt vaeva nägime ja kulu kandsime. Ja meie töö kandis vilja ning andis tagajärgi. Meie suutsime kahekümne aasta jooksul, 1920–1940. üles ehitada Särgavale uue karjalauda, mis ühes sisseseadega läks maksma 25 000 krooni: kividest puhastada ja ara torutada 55 hektarit maad. mis peale minu isikliku töö nõudis kulu 10 000 krooni. S.o., meie kulutasime Särgava talu tootlikkuse tõstmiseks 35 000 krooni: soetasime ja arendasime 55-hektarilisel maa-alal 35-pealise eesti punast tõugu veisekarja, tori tõugu hobused, neli tõumära ja noori hobuseid. Suure kapitalimahutuse ja isikliku tööoskuse ning hoole tõttu suutsime Särgava talupidamise tõsta järjele, millist pole ligilähedaltki saavutanud ükski kolhoos ja sovhoos Eestis, isegi mitte eeskujulikud mustermajandid. Viimastel tööaastatel, 1937–1941, toodeti Särgava talus põllumajandusliselt käsutatavalt 55-hektariliselt maa-alalt igal aastal keskmiselt 900 ts piima, sellest turustati 800 ts. Toodeti sealiha eluskaalus 55 ts; turustati tõuloomi ja praakloomi 50 ts, kokku 105 ts eluskaalus. Kokku teeb see iga tulundusmaa (põld, heinamaa, karjamaa) 100 ha kohta piima 1640 ts, liha 170 ts, sellest sealiha 100 ts. Peale selle kasvatati ja müüdi igal aastal kaks noort hobust.

// Kui 1940. a. töörahvas Eestis võttis Nõukogude riigi okupatsioonivõimude abil võimu oma kätte, kehtestas Eesti riigi territooriumil sotsialistliku riigikorra ning ühendas Eesti riigi maa-ala Nõukogude riisiga, viidi Eestis läbi maauuendus vastavalt sotsialistliku riigi eesmärkidele. Kogu maa kõigi päraldistega ja kõik tootmisvahendid kuulutati riigi omaks. Sel alusel läks ka Särgava talu maa kogu päraldistega riigi omaks. Et aga Eesti riigi maa-alal puudusid seni ühiskondlikud maakasutamise vormid, kes oleks suutnud põllu- majapidamist jätkata, jäädi esialgu talusüsteemilise eramajapidamiste juurde. Ka teadsid maauuenduse läbiviijad küllalt hästi, et kogu Eesti talurahvas on kollektiivse maaharimise süsteemi kasulikkuse suhtes täiesti umbusklik ja kategooriliselt maaharimise kollektiviseerimise vastu. Seda esiteks. Teiseks mitte vähem tähtsaks kaalutluseks eramajapidamiste esialgseks alles jätmiseks ja nende arvu suurendamiseks oli asjaolu, et Eesti riigi maa-alal elas üsna palju maarahvast, kes oma ülalpidamiseks pidid tööd otsima, töötades taludes päevatöölistena ja juhuslikel töödel. Need ilma maata ja ilma alalise töökohata inimesed lootsid oma elujärge palju parandada, kui saaks omada tükikest maad, kuhu võiks rajada kindla eluaseme ja alalise töökoha. Et seda endise korraga rahulolematut rahvaosa, keda uus valitsus teadis tarvis minevat lähemas tulevikus asutatavate sovhooside ja kolhooside tööjõuna, oma poole meelitada ja kindlamini maa külge siduda, lubas uus valitsus igale soovijale maad sealt, kust keegi soovis ja selles ulatuses, kui perekond jõuab ara harida, nii 10–12 hektari ümber iga perekonna peale. Maad uusmaasaajaile ja vähese maaga popsikohtade pidajaile juurdelõigeteks eraldati üle 30 hektari suuruste talude küljest. Et Vändras üle 30 ha suuruste talude osa ulatus üle poole kogu talude arvust, saadi rahuldada kõiki maasoovijaid ja maad jäi ülegi. Sel põhjusel jäid Särgava talu maad 1940. a. esialgu jagamata, mitte et maatahtjad puudusid. Neid oleks Särgava talumaade kohta leidunud, aga talumajapidamine jäeti eeskujuliku majandina esialgu käsutada endise omaniku kätte tingimusel, et endine omanik peab talu endiselt korras kuni uue korralduseni. Vaid talu looduslikust heinamaast lõigati juurdelõikeks väikemajapidajale 8 ha suurune maatükk. See maa eraldamine Särgava talumajapidamist tunduvalt ei halvanud, kuna hein rammutatud põldudelt ja kultiveeritud heinamaadelt rahuldas talupidamise nõuded, ning majapidamist sai jätkata endiselt. Ka talu kari, hobused ja muu inventar jäi jagamata. Vaid üks hobune riistadega (vanker ja rakendus) tuli anda hobulaenutuspunktile ja viljaseemet mõnisada kg uusmaasaajatele “laenuks”.

Uusmaasaajatele antav viljaseeme, kariloomad, hobused ja muu inventar võõrandati üle 30 ha suurustelt taludelt, proportsioonis nendelt äralõigatava maa suurusele. Uusmaasaajaile anti ka ehitusmaterjali riigi- ja talude metsadest ning ehituslaenu maal asuvatest ühislaenuasutustest, missugused asutused ka riigistati ning nimetati ümber põllumajanduslikeks laenukassadeks. Soodustati ning julgustati uusmaasaajaid igati hoonete ehitamisele oma maatükkidele ning majapidamiste alustamisele. Esmalt uusmaasaajatele ja teises järjekorras ka endistele talupidajatele anti kätte põlise maakasutamise õigust tõendavad dokumendid ja rõhutati miitingutel, koosolekutel ning ajalehtedes, et ühtegi maakasutajat ei sunnita ei nüüd ega tulevikus maapidajate tahtmise vastu astuma kolhoosidesse ega sovhoosidesse. Tekitati igati (õieti küll taheti tekitada) muljet, et maauuendusega on tõsi taga ning et uusmaasaajad kui ka endised talupidajad võivad julgesti oma tööd oma maapeal alustada ja jätkata.

Esimese tõestatud kahtluse valitsuse siiruses maauuenduse läbiviimisel tekitas talurahvas uus maksude määramine maaharijatele. Uue maksumääramisega jagati maaharijad kategooriatesse käsutatava maa suuruse järele ja maamaksude koefitsient tõusis igas kategoorias. Nende maapidajate, kes olid ennem käsutanud ehk käsutasid uue korra ajal palgalist tööjõudu, majapidamised nimetati kulaklikeks ja nendelt nõuti maksu kahekordses suuruses. Peale maamaksu nõuti maapidajatelt eraldi tulumaksu lammaste, veiste, hobuste ja sigade pidamisest saadavate tulude pealt. Ka viljapuude, marjapõõsaste, juurviljaaedade, mesilasperede ja igasuguse kõrvaltöö alade pealt saadavate võimalikkude tulude arvel arvestati põllumaa käsutamisest saadavatele tuludele juurde. Talupidajad pidid andma riigile sundkorras teravilja, kartuleid ehk muud juurvilja, heina, piima, sea-ja loomaliha, kanamune, lambavilla ning mesilasperede pealt mett. Kõik produktid tulid anda tegelikult tasuta, sest see väike tasu, mis riigi poolt nende eest makset!, ei katnud produktide kokkuveo kulugi.

Kui arvestada Nõukogude korra päevil maapidajatelt nõutud produktid ja rahalised maksud ümber tööpäevadele, mis nende produktidetootmiseks selle aja olustikus tuli kulutada, saame suurema arvu tööpäevi iga talu kohta, kui kunagi enne kogu teadaoleva aja vältel on eesti talupoeg ükskõik missuguse valitsuse ajal pidanud tasuma oma maa käsutamise õiguse eest. Mul olid täpselt välja arvestatud summad ja tööpäevad, mis selle aja kohustuste täitmiseks tuli kulutada. 1949. aasta märtsis ümberasustamise aegse arreteerimise juures võeti need minult ara ühes kõigi teiste minu juures olevate isiklikkude dokumentidega. Aga mu käesolev kirjutis pole mõni teaduslik töö, et peaks vastama täpsetele andmetele. Ligilähedalt on käesolevad andmed siiski õiged.

Ma kirjutan vaid teadmiseks tulevastele põlvedele selles mõttes, et meie järglased teaks, et 1941. a. ja teistel nõukogude võimu aastatel olid üksiktalupidajatelt nõutud maksud ja kohustused talupidamistele täiesti ruineerivad. Talupidajad suutsid neid tasuda vaid talude käibekapitali vähenemise ning talurahva elatustaseme languse arvel. Nii suurte maksude ja kohustuste edasikestmine oleks viinud eesti talupidamised üsna mõne aastaga täielikule laostumisele, tootmise kokkukuivamisele ja talupidamiste likvideerimisele.

1941. a. saadustest määrati Särgava talu peale riigile äraandmiseks produkte, teravilju ja kartuleid — kumbagi üle 5 000 kg, heina l 800 kg. Liha, piima, kanamunade ja villa normid olid teraviljaga võrreldes väiksemad ja nende tasumine korras talupidamist just liiasti ei ruineerinud. Aga et need andamid tuli anda ilma tasuta, oli seegi koormus küllalt tunduv. Vili, kartulid ja heinad tulid ara viia kõhe peale nende koristamist ning viljapeksuga tuli rutata. Viljapeksmine ja kokkuvedu sügiseste pakiliste tööde ajal võttis taludelt ara palju teisteks töödeks hädavajalikku aega ning sügisene künd kippus jääma ripakile.

1941. aastaks määratud maksud ja produktid jäid nõukogude võimude poolt sisse nõudmata, kuna saksa sõjavägi okupeeris Eestimaa juulikuus 1941. a. Saksa okupatsioonivõimud nõudsid talupidajatelt sisse kohustused vilja ja kartuli osas samas suuruses, kui oli määratud nõukogude võimude poolt, aga liha, piima ja kanamunade osas palju suuremas ulatuses. Vahe oli vaid selles, et saksa okupandid tasusid normiks antud produktide eest ligikaudu turuhindade väärtuses ja võimaldasid normikohustuste täitjail osta mõningaid talupidamise tarbeid, põllu- töömasinaid, töövahendeid, suhkrut ja riideesemeid.

Iseäranis ruineeris talumajapidamisi okupatsioonipäevil ja pärast sõjajärgsetel aastatel taludelt nõutav üle võimaluste käiv teravilja- ning kartulinormide tasumine. Maksud ja koormused olid rasked ja ruineerivad. Särgava majapidamine jõudis need raskused ületada peamiselt selle tõttu, et talu põllud ja heinamaad olid enne sõda hästi rammutatud ja heas korras hoitud. Näiteks tarvitati 1920.-l 940. aastatel, s.o. kahekümne aasta jooksul turvast aluspanuks 300 kantmeetri ümber ja mineraalväetisi 80 ts igal aastal. Selle tõttu andsid Särgava talu maad rahuldavat saaki ka okupatsiooni ajal ja pärastsõja aastatel. Sai kuidagi ara elatud, talu kari ja hobused alles hoitud ning talu tootmise võime säilitatud.

1944. a. septembris taastati Eestis nõukogude võim uuesti ja Särgava talumajapidamine jäi endisesse olekusse kuni 1947. aastani. Siis maaseaduse läbiviimise moonutuste likvideerimise korras lõigati Särgava talu küljest ara 48 ha maad, mis anti Suurejõe Piimaühingule abimajandiks. Särgava talule jäeti 30 ha ning maa suurusele vastavalt inventari. 12 lüpsilehma ja kaks tiinet mära viidi Pärnjõe sovhoosi. Suurejõe Piimaühing majandas Särgava talu küljest saadud maid ühe aasta. Järgneval aastal anti need maad Vändra metsamajandile. Heinapõllud ja heinamaad käsutas metsamajand heinategemiseks majandi hobuste jaoks, ülejäänud põllud anti tükiviisi käsutamiseks metsatöölistele, igale 0,6 ha. Kõik saak sellelt maa-alalt — vili, kartul, heinad — veeti maa pealt ara täielikult, maa rammutamiseks ei jäänud paigale midagi. 30 hektarit pidasin majapidamisena edasi. Tööd oli nüüd vähem, maa suurusele vastavalt ka maksud, maasaaduste normid ja teised kohustused vähemad ning tööl käimine lähemal.

Ma kogusin selle väiksema maa pealt siiski nii palju kui äraelamiseks vaja. Seega ma ei tundnud käsutatava maa vähenemisest miskit tunduvat isiklikku kahju. Sigade pidamist jätkasin peaaegu endiselt.

Eratalumajapidamisi sõjajärgseil aastail aitas veepeal hoida asjaolu, et nendel aastail tõusid talusaaduste hinnad vabal turul mitmekordseks ja normimaksust ülejäävaid produkte võisid talupidajad müüa vabaturu hindadega. Teiseks, hoiduti talu korrastuskuludest. Kolmandaks, et talumajapidamised Eestis suutsid tasuda suured kohustused riigile ning toota mõningal määral produkte ka vabaturu jaoks, võimaldas asjaolu, et eesti talupidajad sõjaeelsetel aastatel mahutasid oma talumajapidamistesse võrdlemisi suuri summasid käibekapitali näol oma talude tulukuse tõstmiseks. Selle käibekapitali ärakulutamise (amortisatsiooni mittearvestamise) arvel suudeti sõja-aja ja järgnevate aastate raskustest kuidagi üle saada ja tootmise võime säilitada.

Vähendatud talud tarvitasid nüüd endisest vähem palgalist tööjõudu ja inimesed, kes ennem käisid taludes päevatöödel, ei leidnud enam endiselt tööd taludes. Nad teenisid nüüd nõukogude korra juures vähem endisest ning kannatasid elukalliduse tõusu all. Taludes aga ei elatud nüüd maa vähendamise tagajärjel mitte silmnähtavalt kehvemini kui enne. Mõned endised päevatöölised, kes maad ei suutnud ehk ei tahtnud võitaja tööd taludes ka ei leidnud, mõned, kes küll maad võtsid, aga ei osanud maad käsutada tulutoovalt, kibestusid nüüd talupidajate peale veel rohkem. Sihilikust propagandast mõjutatud, lootsid nad, et kui talupidajad, kes ennemalt käsutasid palgalist tööjõudu, tunnistada kulakuteks, mis võimaldab riigistada nende varanduse ja nad ise maalt välja saata, nagu selle aja kehtivad seadused seda võimaldasid, siis poleks jõukamaid taluinimesi maal silma all, keda kadetseda. Kahjurõõmust näha endiseid jõukamaid taluinimesi kehvadena, hakati korraldama nn. kehvikute koosolekuid, kus peamiseks arutamise aineks oli jõukamate talunike kulakuteks tunnustamise küsimused. Otsused nendel koosolekutel protokolliti ja protokollid esitati kohalikele külade T.S.N. Täitevkomiteedele. Need kehvikute miitingute otsused olid sellal küllaldaseks argumendiks, et rajoonide T.S.N. Täitevkomiteed võisid neile soovimatuid inimesi tunnustada kulakuteks, nende varanduse riigistada ja need inimesed koos perekondadega ümber asustada Siberisse.

Särgava talumajapidamine tunnustati kulaklikuks juba 1946. a. ja nõuti kulakumaksu, mille ma ka ara maksin. Minu vastulause peale jäeti 1946. a. kulakumaks ära ja minule makseti ülearu sissenõutud raha tagasi. Aga juba järgmisel, 1947. a. tunnistati majapidamine uuesti kulaklikuks ja nõuti 1947. a. eest jälle kõrgendatud maksu. Vastulauset ei rahuldatud ja ma maksin Särgava talu vähendatud majapidamise pealt, 30 ha pealt maksu üle 30 000 rubla kaks aastat, s.o. 1947. ja 1948. aastate eest. Ka talusaaduste norme nõuti kolmekordselt, samuti ka metsatööde kohustusi. Et minu talu oli senini täiesti korras, suutsin ara maksta rahalise maksu, talusaaduste normid ja ara teha metsatöökohustuse. Viimasel 1948/49. a. talvel tuli Särgava talul üles töötada ja metsast välja jõe äärde vedada üle 300 tihumeetri metsamaterjali. Neid talupidajaid, kes ei suutnud maksu ja normiprodukte nõutud suuruses ara maksta ehk metsatöökohustusi ara teha, karistati vanglakaristusega ja kogu nende varandus konfiskeeriti. Nende perekonnad asustati ühes teiste ümberasustatutega Siberisse ja karistusaja möödumisel saadeti karistusalused perekondadele järele.

Ümberasustamine toimus 1949. a. märtsikuu lõpupäevil 25.–31. märtsini. Särgavalt oleks ümberasustatud kogu perekond, isa, ema ning pojad Otto ja Aado. Kuna kahte viimast polnud kodus, jäid need maha. Ka perenaise õde Leena, kes ennemalt töötas Põltsamaa Ühispiimatalituses ja peale selle hävimise sõjaoludes asus ajutiselt elama Särgavale, asustati Siberisse ühes Särgava perekonnaga. Esialgse kokkurääkimise kohaselt jäin perekonnast maha, varjasin ennast küüditajate eest ja oleks võinud kodumaale jääda, sest peale märtsipäevade ümberasustavaid enam ei püütud, aga otsustasin ümber. Hakkasin arvama, et olen vana, ei leia jõukohast tööd ega saa naisele pakkide saatmisega abiks olla ega teda kaugele maale aidata ja et üheskoos on olukord kergem kanda. Ka oli vahepeal maja ara rüüstatud, see viis mu meeleolu väga alla ja ma otsustasin naisele järele minna. Teisel hommikul olid ümberasustajad uuesti köhal, pakkisin osa riideid, mis alles olid, kokku ja sõitsin naisele järele. Kokku meie siiski enam ei saanud. Küüditajad viitsid teel asjatult aega ja kui õhtuks Vändrasse jõudsime, olid naine ja Leena juba edasi saadetud. Mind ühes viimaste ümberasustavatega viidi Vändrast Pärnu, sealt autodega Valka. Valgas paigutati meid viimse võimaluseni täistuubitud vagunitesse ja sõit Siberi poole algas. //

Minu talupidamise ajajooksul, 1910–1949, viidi Särgava talukarjast ümbrusesse üleskasvatamiseks täisverelisi tõuvasikaid 400 ümber ja tõulambaid (Oxfortdowne) 300 ümber. Sõja-aja raskustele vaatamata suutsime alles hoida talu karja, hobused ja talupidamise tootlikkuse ning jätsime talupidamise riigile parimas korras. Talupere Siberisse küüditamise järel jäi talusse riigile vähemagi tasuta 41 veist — täisverelist eesti punast tõugu, 8 hobust, nendest 4 tiinet tõumära, peale selle võeti 3 tööhobust hobulaenutuspunktile ja sõjaväele tasuta. Riigile jäi veel tasuta 30 siga — suurt valget tõugu, täisnorm kartuli- vilja- ja heinaseemet, pere poole aasta leiva, loomatoidu ja alusturba tagavara, kunstpõllurammu kevadiseks külviks, kogu talu eluta inventar. Peale selle jäi meist maha meie isiklik mööbel, riided, raamatukogu, klaver, sööginõud ja-riistad, suurem jagu voodipesu ja seljariideid. Meie varanduse äravõtmine, meie talust väljatõstmine ja ära- küüditamine 1949. aastal märtsikuu lõpupäevil toimus kõik seaduslikul alusel ja õigluse nimel, et kõik tootmise abinõud saaksid nende õigete omanike — rahva kätte. Aga uus omanik – see õige peremees pole suutnud selle kaheksa aasta jooksul — 1949–1957 — toota mitte ühte kolmandikkugi aastas sellest, mis Särgava talus toodeti meie töötamise päevil. Meile trööstiks ja tootlikkuse languse vabandamiseks võidakse vastata, et see sündis kõigis majapidamistes pealesõja- aastatel. Tootmise langus taludes on kõige enne seletatav sellega, et uute korraldustega tõrjuti maatööst eemale kõik aktiivsemad ja arukamad senised põllupidajad, suurema professionaalse oskusega ning kogemustega maa kallal töötajad, milline korraldus ei võinudki anda teistsuguseid tagajärgi. Ka vara osas pole suudetud hoida endist taset. Särgava talus on teadlikult ja lohakuse tõttu ara lõhutud palju talupidamisele tarvilikke väärtusi, tootmise vahendeid. Talust on ara viidud alaline kari, järjekindlalt on välja veetud põhud ja hein. Maa on jäetud ilma laudasõnnikuta ega suuda anda täit saaki.

Minu esivanemate, minu, minu naise ja laste eluaegset tulemustega tööd pole arvestatud miskikski. Veel enam, meie tulemusrohke töö eest käristati mind ja minu naist seitsmeks aastaks asumisele saatmisega Siberisse. Sai tõeks muistse kreeka targa sõna: kõige suurem õiglus ühele on kõige suurem ebaõiglus teisele. Mina isiklikult suutsin selle üle elada ja võin oma vanaduse päevad lõpetada kodumaal ja puhkama minna kodumaa mulda. Aga minu kohusetruu eluseltsiline Kata ei suutnud seda üle elada ja rasked üleelamised ning vintsutused pikal teel kodust lahkudes murdsid selle kindlameelse töö- ja tahteinimese. Ta sängitati maamulda saatusekaaslaste poolt Siberis enne uude elukohta jõudmist ja puhkab Novosibirski oblastis Tšerepanova jaama lähedal Ognevo-Zaimka küla matusepaigas. Kata suri ja maeti 13. aprillil 1949. aastal.

Nii siis, minu ja minu naise pingelisest ja tulemustega järjekindlast tööst pole keegi kasu saanud, ei meie ise, ei meie lapsed, kellele meie seda mõtlesime jätta. Uued peremehed pole osanud ära kasutada meie vaeva ning jätkata meie tulutõotavat tööd.

Särgava talu tulukuse tõstmine on olnud tühi töö ja vaeva nägemine, millest keegi pole kasu saanud tulevikuks. Aga kogu töötamise aja on see töö annud paljudele inimestele äraelamise võimalusi, mis mind vaid osaliselt rahuldab. Ma lootsin ja oleks tahtnud näha, et mu pingelisest tööst Särgaval ka peale minu surma mu järglased oleks võinud rõõmu tunda. See lootus nurjus. Eelmise jutulõnga juurde tagasi tulles pean tunnistama, et oleksin ma toiminud nii ehk teisiti, ilma oleks jäänud ikka. Ühe inimese ideid ja töid pole teine inimene suuteline mõistma ega teostama. Elu on üldse paradoksaalne. Näiteks. Ühtede juures ülistatakse maaviljakuse tõstmise ideed taevani, teiste juures sama idee töölerakendamise eest karistatakse ja üsna rängalt. Eks see ole loomingulise töö ja töötajate diskrimineerimine? Selline diskrimineerimine viitab Kristuse õpetuse õigsusele: “Ärge koguge endale vara, mida tuli ja rooste rikub ning vargad läbikaevavad ja varastavad, vaid koguge enestele vaimset vara (tarkust, tööoskust), mida rooste ei riku ega vargad suuda varastada.”

Sellega lõpetan oma märkmed ja killud omast elust, mis on seotud Särgava taluga. Särgava talu on olnud minu esivanemate ja minu, s.o. meie perekonna elupaigaks kaheksa põlvkonna jooksul aastatel 1729–1949, seega kahesaja kahekümne aastate vältel. Loen täiesti õigustatuks, et meie, Särgava talu põlised elanikud võtsime endile 1935. a. perekonnanimeks “Särgava” endise vähemütleva Petersoni asemele. Ja kuigi meid, Särgava nime kandjaid, on laiali pillutud igasse ilmakaartesse, teame meie ja meie järglased, et meie esiisad ning mina ja minu naine on küll niipalju produktiivset üldkasulikku tööd teinud Särgaval, et võime auga ja rahuldustundega seda nime kanda. Meie perekonna Särgava talust väljatõstjate kohta tarvitan Kristuse sõnu: “Isa, andesta neile, sest nad ei mõista, mida teevad!”