Meenutusi Särghaua välibaasi algusaastatest (kirja pannud prof. Enn Pirrus)

1983. aasta detsembri esimestel päevadel traditsioonilise kadrisula ajal viibisin Särghaual paar päeva, tegin siin üht-teist talve korda viimiseks ja… leidsin ühe kirjutuslaua laekast Särghaua esimese külalisteraamatu!

Jahmatusega avastasin, et viimasest sissekirjutusest on möödunud üle kümne aasta. Kümme aastat! Kui lennates on see möödunud.

Ja mis on siis Särghaua täna? Mida ta tähendab meile, tema perioodilistele asukatele nüüd? On’s midagi kümme aastat tagasi tehtud sissekannete sõnadega edasi antud soovidest ka teoks saanud?

Püüangi siis hilisõhtuse väsinudvõitu peaga pilgu möödunud perioodile heita. Ja kohe alguses luban endale konstateerida – Särghaua elab, on saanud meile tajutavaks reaalsuseks, on paljuski kenamaks ja soliidsemaks saanud, võrreldes eelmiste sissekannet eaegse Särghauaga vähemalt.

Tõepoolest, peale Särghaua üleandmist Geoloogia Instituudi valdusesse on siin muutunud vägagi palju. Kõigepealt taastati omade jõududega elumaja, tehti hädatarvilik remont uste-akende osas, kaeti kogu hoone eterniidikatusega, parandati reheosa vundament, tugevdati sarikakonstruktsiooni. Sisetööde tulemusel valmis alul neli tuba ja köök, veidi hilisemate ettevõtmiste käigus teinegi köök ja veel üks elamiseks kohandatud eluruum, kuhu asus elama baasi valvur Liisi Jürjo.

Kõrvuti elamuga said uue näo ka kuivati ja vana ait. Esimesse kujundas R. Männil toreda suvekorteri koos vastava köögisõlmega. Hoone jõepoolne osa sai laoks, lühiajaliselt leidis sama katuse all asupaiga ka soome saun. Aidast elamu lähedal kujunes ka kaks suvetuba. Nii võideti üsa kiiresti juurde eluruume, mis võimaldas siin üsnagi suurel seltskonnal pikemalt peatuda – seega ka baasis asju edasi viia.

Suursündmuseks sai jõekaldale sauna ehitamine. Selleks osteti Käru lähedalt vana ait, millest kujundati toreda kaminaruumiga ja mahuka kivikerisega leilisaun. Saun omandas peagi suure populaarsuse ja kujunes Särghaua elu üheks sõlmpunktiks. Nagu iseenesest kohandati eluruumiks ka sauna pööningukorrus.

Ja ikkagi – Särghaua tulevikulootused kätkesid tema kiviehitistes – imposantses laudahoones, kuhu pidi saama südamikuhoidla koos proovide esmase töötlemise sõlme ning koosolekuruumiga, ja Eesti taluarhitektuuri kohta üsna tavatus maakivist lihaaidas, millest pidi saama kaasaegne suurköök ja söögisaal baasi kasutajatele. Nende ideede realiseerimiseks telliti vastav projekt, mille lahkesti koostas Kommunaalprojekt. Objekti ehitusmaksumuseks kujunes tollases vääringus ligikaudu 90 000 rubla.

Leiti ka ehitaja – Pärnu REV. Töö võis alata. Algul läkski kõik hoogsalt. Algas kruusavedu ja territooriumi teedevõrgu rajamine. Kivilaudalt eemaldati vana kivikatus, asendati see punase eterniidiga, algas laudahoone mittevajalike vaheseinte ja sulgude väljalõhkumine, algas ka põhjatiiba kavandatud ruumimahtude väljaehitamine. Siis aga asi pidurdus. Põhjuseks said ühelt poolt esile kerkinud finantseerimisraskused, teiselt poolt aga ehitajate vähene huvitatus tööfrondi nihkumisel vähemtasuvatele sise- ja viimistlustöödele. Nõudis lausa üliinimlikke pingutusi, et üks või kaks ehitajat mõneks kuuks objektile saada ja seeläbi asja veidikenegi surnud punktist edasi nihutada. Ja tänu sellele, et Särghaua asjad võttis endale kanda R. Männil, kelle sihikindel ja entusiastlik tegevus baasi algaastail kahtlemata otsustavaks kujunes, suudeti üht-teist siiski edasi viia. Valmis ehituse põhja- ja läänetiib, puuriti puurkaev ja seati sisse veevarustus, ehitati ja lasti käiku keskküttesüsteem. Paraku sellega asi ka lõppes.

Alates 1977. aastatest on riiklikku ehitust- nn kapitaalremonti edasi viidud tühiselt väikeses mahus. Mõnda on õnnestunud teha instituudi enda jõududega. Nii rajati drenaažkaev puurkaevusõlmest jõeni ja sedakaudu viidi veetorustik ka elumajja. Remonditi reheruumi vundamenti, tugevdati talakonstruktsioone, ehitati baasivalvurile loomalaut, rajati puutöösõlm, rekonstrueeriti ahi ja ehitati kolm pliiti. Eluõiguse võitis ka maakasutus – hairiti üles circa veerand hektari suurune maalapp ja ümbritseti see võrkaiaga. Aiamaa nurka rajati väike õunaaed.

Korrastatud on Särghaua parkmetsa. Vanad vigased puud on korraldatud, raietega on avatud ilusaid vaateid jõele ja territooriumile, istutatud on rida noori puid. Tänu baasi valvuri L. Jürjo lillekasvatusinnukusele on Särghaua suveti uppumas õitesse. Kasvamas on siin paljutki eksootilist, mida käiakse uudistamas kaugeltki.

Viimastel aastatel, kui riiklik ehitustugevus rauges, leiti võimaliku olevat Särghauale välja ehitada veel rida eluruume – nn sektorite eluruumid. Nii evakueeriti kuivatist ladu rehehoonesse ja loodi seal võimalus kahe alakorruse- ja mitme ülakorrusetoa ehitamiseks, elumaja teisel korrusel aga planeeriti juurde koguni kaheksa ruumi. Hangiti ehitusmaterjali ja tänaseks on osa nendest ehituskavadest juba ka realiseeritud. Nende sammudega saab Särghaua hoopis avaramad võimalused nii puhke- kui ka tööalaste ürituste korraldamises.

Märkida tuleb ka vana heinaküüni korrastamist puursüdamikuhoidlaks territooriumi väravas. Selle tegi oma vahenditega Geoloogia Valitsus, kes tõi siia säilitamiseks ka rida südamikke.

Niisiis, esimene kümneaastak on tooud Särghauale palju elulist. Ja ikkagi on siin otsustavaks olnud inimesed, meie ise. Ilma entusiastliku asjassesuhtumiseta oleksid siin asjad kaugelt teisiti. Ja selles ongi ehk Särghaua peavõlu. Kaunis loodus, esiti kevadise toomingaõitsemise aegu ja sügiseti, rikkalikus lehekullas, ning hilise ajaloo hõng, milles nii palju eestlasliku maassesuhtumiste head näidet, mida toetab tõhusalt ka lähedalasuva Kurgja olemasolu – kõik see häälestab meid kuidagi eriliselt Särghauale sattudes. Siin on toimunud toredaid talgusid, siia tulevad aeg-ajalt tagasi needki noored inimesed, kelle otsene töövahekord instituudiga on katkenud. Sagedasti astuvad väravast sisse ka ekskursioonid, võõras pole Särghaua ka kodu-uurijatele. See loob siin õhkkonna, mis on omane ainult Särghauale. Hoidkem seda!

Ja meie ise? Märkisin juba Ralf Männili erakordselt isiklikku panust Särghaua asjadesse. Palju toredat tööd on siin teinud veel H. Nestor, L. Sarv, L. Hints, L. Põldma, R. Einasto; hilisemal perioodil ka U. ja N. Veske, P. Männil, R. Pirrus, L. Nõmmisto ja paljud teised. Paraku ei ole meie tegevus olnud alati väga üksmeelne. Oleme vahel liialt tugevad isiksused, selleks et alluda ühishuvidele. Ette on tulnud andrespearulikkugi, mõndagi ebakohast on jõudnud väljuda Särghaua piiridest. On tulnud halduskorraldust baasis korduvalt ümber korraldada, mõnikord on see andnud ehk tulemusigi, kuigi vahest mitte soovitavaid. Kuulub aga vist isegi baasi juurde – aastakümme on piisavalt pikk aeg, et kõike võiks juhtuda.

Särghaua neljast põhifunktsioonist – südamike ja kollektsioonide säilitamine, proovide algne töötlemine, teaduslike nõupidamiste korraldamine ja töötajatele sisuka puhkuse võimaldamine – on leidnud rakendamist kõik. Läänetiib on südamikku täis, ülakorrusel instituudi põhilised kollektsioonifondid. On olemas väike labor, proovide pesemine ja desintegreerimine käib suvel ka väljaspool seda. On aset leidnud rida nõupidamisi – üleliiduline brahhiopoodide-alane kool, Ida-Euroopa platvormi kambriumi stratigraafia nõupidamine, pikaperioodiliste kliimamuutuste alane kokkutulek ja rida teisi, väiksemaarvuliste osavõtjaskonnaga töökokkutulekuid. Särghaual on korduvalt käinud väliskülalisigi. Ees seisab veel Moskva geoloogiakongressi ekskursiooni vastuvõtt. Aset on leidnud muidki kultuuriüritusi.

Rohkesti kasutame baasi puhkuseks. On päevi, kus baasis on korraga 30-40 inimest! Olgu niisuguseid päevi sul veel rohkmesti, meie Särghaua!

Professor Enn Pirruse meenutusi Särghaua esimesest külalisteraamatust,
kirja pandud 1983, digitaliseeritud 2015.