• 
• 

Ajaloost

jutustab talu peremees Ado Aado p. Särgava (01.03.1922–25.08.2008)

Kes Särgava mail ordu ajal elasid ei ole teada. Kindlasti on Särgava maad asustatud Rootsi ajal, mille kohta Vändra kirikuraamatus andmed vähemalt kolme inimpõlve kohta. Selleaegsed hooned on asunud praegustest hoonetest u 800 m allavoolu Pärnu jõe paremal kaldal. Perekonna pärimuse järgi on hooned põhjasõja käigus maha põletatud, mis inimestest saanud on, pole teada. Minu isa on ahervared (kivid) välja kaevanud 20. sajandi alguses.

Peale sõda on Särgava maad olnud käsutamata. Mis aastal Särgava suguvõsa Särgavale asunud on, ei ole teada. Küll on nad kohal olnud 1729. a., mil Sergava Hans on ära märgitud Kurgja Jaani vaderina Vändra kirikuraamatus. 1730ndate algupoolel on talu peremeheks pandud Hansu poeg Peeter ja siis on ta saanud ka metsavahiks. Talu on olnud orjuses vaba. Hiljem on talu pandud orjuse alla.

Särgava nimetus taluna on pärit vähemalt Rootsi ajast (võibolla ka ordu ajast). Sergawa, Sergawwa. Särg nagu särg ikka; awd, awwa, haud, haua – sügav koht jões. Särghaua nimetuse talu nimetusena on kasutusele võtnud minu vanaisa Tõnis 19. saj. lõpul ja see kehtis ka 1. vabariigi ajal. Särghaua talu, Särghaua Ühispiimatalitus, Särghaua postitalu. Kuna Särghaua nimi ümberkaudsete inimeste poolt omaksvõtmist ei leidnud, otsustas minu isa 1935 a seoses nimede eestistamisega võtta uueks perekonnanimeks Särgava.

Hooned, mis praegu on olemas, olid ka 1940. Hävinud on vankrite-regede kuur (praeguste lillepeenarde kohal), saun-sepikoda, tööliste elumaja (asus vastu Kurgja piiri) ja üheksa heinaküüni (5 üle jõe ja 4 siinpool jõge). Mina mäletan ka veel Särgava saunatare (1811?-1927). Nimetatud hoone koosnes kahest kambrist, rehetoast, rehealusest, aganikust ja esik-sahvrist. Praegune elumaja on ehitatud 1871? (vanem osa) ja hommiku poolne osa 1908. a.

Karjalaut on ehitatud: põhjapoolne osa, meieri ja sigala 1925, veiselaut 1924, metsapoolne osa (sõnniku hoidla) 1926, silohoidlad ehitati 1938 või 1939. Kuna karjarauda puuosad põlesid 1940 aastal ära, siis ehitati need uuesti ja said ka üleni betoonlaed. Karjalauda ehitusel on käsutatud 1200 m3 maakive ja 30000 tellist. Riideait on hoonetest vanim, millal ehitatud, ei tea. Kiviait on ehitatud 1881. a. Viljaaida vanust ei tea, on aga uuendatud ja kuivati osa ehitatud 1919. a. Hoonete väline ilme on seoses geoloogide tehtud ümberehitustega mõnevõrra muutunud: elumaja teise korruse väljaehitused, karjalauda pealisehitus, kiviaida teise korruse ehitus.

Teed ja rajad on enamvähem samad, kuid puudub tee, mis kulges alajaama juurest kahe tamme vahelt üle jõe metsani ja pole ka silda, mis viis üle jõe. Pukksild ehitati 1929, varem oli käsutusel lodi.

On teada, et Särgava suguvõsa on elanud Särgaval vähemalt 1729. aastast alates, mina olen 8. põlvkond. Särgava talus on elanud Jaan Jensen, pärastine, postipapa Johann Voldemar Jannsen. Ta oli karjapoisiks 1834-1836 paiku, eluasemeks Särgava saunatare. 1919. aasta suvel elas samas Friedebert Tuglas koos oma abikaasa Eloga. Konstantin Päts on Särgava talu külastanud kahel korral. Esimene kord. 1927. a., kui toimus Kurgjal Jakobsoni hauasamba avamine. Lõunasöök oli Särgava rehetoas (80 in). Samas toas toimus lõunasöök 1932. a. suvel seoses Jakobsoni 50. surmaaastapäeva tähistamisega. Mõlemast üritusest võttis osa K. Päts, kuid siis ta polnud veel president.

Ernst Särgava isa Jüri Peterson sündis Särgava talus. Kirjanik-kooliõpetaja on sündinud Kadaka koolimajas. Saksa okupatsiooni ajal viibis Ernst Särgava mitmel suvel Särgaval. Kuna ta sel ajal töötas oma valmiva romaani “Lähme linna kirjutama…” kallal, siis ta konsulteeris mitmeski asjas minu isaga. Juhtusin mõnikord seal juures olema ning nad laskusid isegi vaidlustesse.

1940. a. peeti talus 25 lüpsilehma + mullikad + vasikad + pull. Ületalve uttesid 12, talledega kokku 25-30 lammast. Emiseid 2-3, kult. Peekoneid müüdi aastas 55-60 tükki. Karjamaad asusid laudast Kurgja poole kokku 12 hektaril.

Tööhobuseid oli 5-6 + sälud ja varsad. Maad oli 89 ha: põldu 35 ha, karjamaad 12 ha, metsa 20 ha, heinamaad 30 ha ja õueaiamaad 4ha. Kasvatati 15 ha põldheina, 5 ha talivilja, 10 ha suviteravilja, 2 ha juurvilja, 3 ha kartulit. Saak: hein 130 tonni, rukis-nisu 14 tonni, suveteravilja 25-30 tonni, juurvilja 150 tonni, kartulit 100 tonni. Varem kasvatati ka lina, kolmekümnendate lõpul enam mitte. Mitmel korral peeti lüpsivõistlusi, toiduvalmistamise-kangakudumise-vorstitegemise kursusi. Samuti toimusid maanaiste seltsi peod. Põhiline toodang söödeti loomadele. Vähesel määral müüdi toiduteravilja ja osteti loomadele jõusööta. Osa toodangut tarvitati oma tarbeks ja vähesel määral töötasuks. Müügiks läksid piim, elusloomad, peekon, tõuvasikad, lambad ja kanamunad. Piim töötati ümber võiks, kohupiimaks, kaseiiniks, juustuks kohapeal. Või eksporditi Inglismaale. Alates 1936 või 1937 võid enam ei tehtud ja koor viidi Suurejõele. Peekonid viidi Võhmasse. 1940. a paiku hakati sigu ka autoga vedama. 1930ndate lõpus toodeti talus põllumajandussaadusi mahus, mis võimaldas täieliku ülalpidamise neljakümnele inimesele. Töötegijaid aastaringselt arvestatult 8 inimest.

Vanim puu on kindlasti aida juures kasvav pärn. Vanust ei tea, igatahes mitusada aastat. Jõekaldal kasvav pärn ja saar (kolmas võsa) on istutatud vist 1807. a peremehe abiellumise puhul. Tamm ja saar (hävinud 1972) on istutatud 1837 peremehe abiellumise puhul.

1947. a. võõrandati suurem osa maast, alles jäeti 30 ha. Pärnjõe sovhoosi viidi 12 lehma ja 2 mära. 1947. a majandas võõrandatud maad Suurejõe Piimaühistu. 1948. a. anti maa Vändra Metsapunkti käsutusse.

1949. a. 25. märtsil vedasin lõunani sõnnikut. Isa oli ära. Vend Otto töötas sel ajal Vändra metsapunktis. Lahkusin toast kell 16.55 ja läksin üle jõe. Jõudsin vaevu metsa aarde, kui nägin sõjaväelasi tulemas otse üle jõe hoonete suunas. Samal ajal sõitis üle silla veoauto Studebacker. Esimesel korral ei viidud ära kedagi. Järgmisel päeval viidi ära ema ja tema õde Leena Särgava. Peale seda oli isa koju tulnud ja viidi ara järgmisel päeval ja emaga nemad enam kokku ei saanud. Ema oli juba enne haiglane, oli rongis raskesti haigeks jäänud ja surnud vist 15. aprillil 1949. a. Novosibirski oblastis Novo-Tserepanovos.

Isa viibis asumisel üle seitsme aasta. Pärast kodumaale saabumist (juuni 1956) elas minu juures Viljandis, suri 15.03.1968 ja on maetud Vändra surnuaiale. Ema õde Leena asus peale kodumaale naasmist elama Tartusse minu venna Viktori juurde. Maetud Suure-Jaani. Koht, kus isa asumisel viibis, asub praegu Bratski mere all.

Talumaad läksid kolhoosi majandamisele. Väikesed majandid liideti. Vändra kolhoos andis hooned üle Geoloogia Instituudile ja siis olid nad juba üsna armetus seisus.

 

Särghaua välibaasi algusaastate kohta loe prof. Enn Pirruse meenutusi.